Objektiiv ja kaamera seaded portreel
Portreefotograafia tulemuse määravad muu hulgas objektiivi fookuskaugus, pildistamiskaugus ja ava. Need seaded mõjutavad näo kujutamist, tausta eristumist ning seda, kui suur osa inimesest või grupist jääb teravaks. Sobiva portreeobjektiivi valikul arvesta nii kaamera sensoriformaadi kui ka pildistamisruumiga. Kaamera automaatne silmatuvastus aitab hoida olulise detaili teravana, kuid selle tööd tasub iga võtte järel kontrollida. Allpool on toodud praktilised lähtekohad üksikportree ja grupipildi seadistamiseks.
Fookuskaugus ja perspektiiv
Täiskaaderkaameral on klassikalised portree fookuskaugused 85 mm, 105 mm ja 135 mm. Need võimaldavad kadreerida nägu või ülakeha nii, et fotograaf saab jääda modellist mõistlikule kaugusele. Umbes 1,5-kordse kärpeteguriga APS-C kaameral annab sarnase vaate ligikaudu 50–56 mm objektiiv: näiteks 56 mm vaatenurk vastab täiskaadril umbes 84 mm objektiivile. See võrdlus puudutab vaatenurka, mitte objektiivide füüsilist fookuskaugust.
Näo proportsioone mõjutab kõige otsesemalt pildistamiskaugus. Kui pildistada lähedalt, paistavad kaamerale lähemal olevad näoosad suuremad; lainurkobjektiiviga võib nina esile kerkida ja lõug tunduda proportsionaalselt suurem. 24 mm ei ole tavapärane portreeobjektiiv ning lähedalt tehtud näopildil võib selle lai vaatenurk nägu märgatavalt moonutada. Sama objektiiviga kaugemale liikudes moonutus väheneb, kuid nägu jääb kaadris väiksemaks.
Pikema fookuskaugusega pildistades tuleb soovitud kaadri saamiseks modellist kaugemale minna. Just see suurem vahemaa muudab näo kujutise enamasti loomulikumaks kui lähedalt tehtud lainurkvõte. Objektiivi vahetamine üksi perspektiivi ei muuda, kui pildistamiskoht jääb samaks; muutub peamiselt kaadrisse jääva ala suurus. Seepärast tasub portreefotograafia objektiivi valides arvestada ka ruumi sügavusega: 135 mm vajab sama kadreeringu jaoks rohkem taganemisruumi kui 85 mm.
85 mm on praktiline valik täiskaadril klassikalise pea- ja õlaportree jaoks, 105 mm annab veidi kitsama vaate ning 135 mm sobib siis, kui ruumi jätkub ja soovitakse kitsamat kadreeringut. APS-C kaameral pakub 50–56 mm sarnast vaatenurka, mistõttu saab samalaadse portree teha ka väiksema sensoriga süsteemiga. Kui pildistamisruum on väike, võib lühem objektiiv olla mugavam, kuid näole liiga lähedale liikudes tuleb lainurga mõju arvestada.
Avatus ja teravussügavus
Ava suurus mõjutab, kui lai ala jääb teravaks: väiksem f-arv tähendab suuremat ava ja tavaliselt õhemat teravussügavust. Üksikportree puhul sobib sageli f/2–f/4, sest nägu saab teravaks ning taust eristub pehmemalt. Väga avatud ava ei ole siiski automaatselt parim valik: kui nägu on pööratud, võib üks silm jääda teravaks ja teine teravusalast välja, eriti f/2 juures.
Grupipildil vali tavaliselt f/5.6 või väiksem ava ehk suurem f-arv, näiteks f/8, et rohkem nägusid mahuks teravussügavusse. Kui inimesed seisavad eri kaugustel, aitab neid võimalikult ühele joonele paigutada, kuid ava üksi ei taga kõigi teravust. Ava valimisel arvesta kaadris oleva inimeste arvuga, nende kaugusega üksteisest ja kaamerast.
Üksikportree puhul ava valik sõltub sellest, kui palju näost peab terav olema. Otse kaamerasse vaatava inimese puhul võib f/2.8 anda selge näo ja pehme tausta; küljele pööratud näo korral annab f/4 sageli rohkem varu mõlema silma teravana hoidmiseks. Kontrolli pärast proovivõtet suurendusega nii silmade kui ka näo teravust, mitte ainult tausta hägustumist. Grupis alusta f/5.6-st ning ava vajadusel veelgi, kui näod paiknevad mitmes reas.
Teravustamine silmale
Silmatuvastusega autofookus analüüsib kaadrit, leiab inimese näo ning asetab teravustamispunkti tuvastatud silmale. Kaamera mudelist sõltuvalt võib see jälgida valitud silma ka siis, kui inimene veidi liigub või kadreering muutub. Liikuva modelli puhul kasuta pidevat autofookust ja silma jälgimist, kui kaamera need funktsioonid pakub; staatilise portree jaoks piisab sageli üksikvõttega teravustamisest. Kaamera võib valida vale näo või silma, kui kaadris on mitu inimest, seega vaata ekraanilt, millisele näole teravustamismarker kinnitub.
Pööratud näo puhul sea teravus kaamerale lähemale silmale. See silm on tavaliselt vaatajale paremini nähtav ning lähemal asuvana on see ka fookustasandi suhtes kõige kriitilisem. Kui teravustad kaugemale silmale, võib lähim silm jääda märgatavalt pehmeks, eriti suure avaga pildistades ja õhukese teravussügavuse korral. Kui nägu pöördub tugevalt küljele, ei pruugi mõlemad silmad korraga teravad olla; f/2–f/4 vahemikus ava kinnisemaks muutmine annab selleks rohkem võimalust.
Silma jälgimine ei asenda teravuse kontrolli. Tee proovikaader, suurenda pilti taasesitusel ja vaata, kas lähima silma ripsmed või iiris on selged. Kui kaamera kaotab silma, vali automaatse ala asemel sobiv autofookusala või suuna aktiivne punkt näole ning teravusta uuesti. Praktiliselt sobib üksikportreele enamasti 85 mm täiskaadril või 50–56 mm APS-C kaameral; pärast võtet kontrolli alati lähima silma teravust.
Valgusskeemid portreel
Portreefotograafia valguse suund ja iseloom mõjutavad seda, kuidas näo kuju, nahatekstuur ja ilme pildil esile tulevad. Sama inimest saab kujutada pehmelt ja ühtlaselt või kontrastselt, jättes osa näost varju. Levinud skeemid, nagu Rembrandti valgus, liblikavalgus ja silmuskeem, erinevad eelkõige valgusallika asukoha ning varju kuju poolest. Valikut tehes arvestage nii näojoonte kui ka portree eesmärgiga. Stuudios saab valguse suunda ja pehmust muuta põhivalguse asukoha, suuruse ning hajutamisega.
Rembrandti valgus
Rembrandti valgus on nimetatud Hollandi maalikunstniku Rembrandt van Rijni (1606–1669) järgi. Selle skeemi tunneb ära väikese valguskolmnurga järgi, mis tekib varjupoole põsele silma alla. Kolmnurk kujuneb siis, kui nina vari ühineb põse varjuga, kuid jätab põsele väikese valgustatud ala. Nägu jääb seetõttu ühelt poolt valgemaks ja teiselt poolt varjulisemaks, ilma et kogu varjupool kaoks pildilt.
Põhivalgus paigutatakse umbes 45 kraadi küljele ja silmade kõrgusest kõrgemale. Suunda kontrollides jälgige, et nina vari langeks põsele ning valguskolmnurk jääks nähtavaks; selle suurus sõltub näo kujust ja valguse täpsest asukohast. Kui valgus liigub liiga kaugele küljele, kaob kolmnurk või muutub varjupool liiga ulatuslikuks. Kui valgus tuleb otse eest, väheneb näo külgede vaheline kontrast ning skeemi iseloomulik varjude jaotus nõrgeneb.
Selline valgus sobib portreele, millelt oodatakse ruumilisust ja väljendusrikast, veidi dramaatilist ilmet. See võib rõhutada põsesarnu ja näo kontuuri, kuid tulemuse määrab konkreetne nägu, mitte skeemi nimi. Enne pildistamist kontrollige valguskolmnurka mõlemalt poolt: mõne näo puhul toimib valgus paremini vasakult, mõne puhul paremalt. Hoidke põhivalgus piisavalt kõrgel, et nägu jääks vormikas, kuid mitte nii kõrgel, et silmade ümber tekiksid sügavad varjud.
Liblikavalgus ja silmuskeem
Liblikavalguses ehk Paramount-valguses paikneb põhivalgus näo ees ja kõrgel, tavaliselt kaamera telje lähedal. Nina alla tekib väike liblikat meenutav vari, mis jääb nina ja ülahuule vahele ega ühine põsevarjuga. Eest tulev valgus jaotub näole üsna sümmeetriliselt ning toob esile põsesarnad, samal ajal kui lõua alla võib jääda selgem varju. Kui valgus liigub liiga kõrgele, tumenevad silmakoopad; madalam asetus vähendab ninaalust varju.
Silmusskeemis on valgus samuti eest, kuid see nihutatakse veidi küljele. Nina vari langeb põsele väikese silmusena, mitte otse nina alla nagu liblikavalguses. Nii tekib näole rohkem suunatunnet ja üks põsk jääb teisest varjulisemaks, kuigi mõlemad näopooled on endiselt valgustatud. Liblikavalgus mõjub tasakaalustatumalt ja sümmeetrilisemalt, silmuskeem aga lisab mõõdukat ruumilisust, ilma et pool nägu täielikult pimedaks jääks.
Liblikavalgus sobib hästi sümmeetriliste näojoontega ilupildile või klassikalise stuudioportree jaoks, kui soovitakse näo mõlemad pooled ühtlaselt nähtavale tuua. Silmuskeem on mitmekülgne valik tavapäraseks portreeks, sest selle külgsuunaline varjund toob näo kuju selgemalt esile. Kontrollige pildistamise ajal ninaaluse varju kuju: liblikas peab jääma nina alla, silmus aga põsele. Valige skeem selle järgi, kas portree eesmärk on sümmeetriline ja sile üldmulje või veidi suunatum nägu.
Pehme ja kõva valgus
Valguse pehmuse määrab eelkõige valgusallika näiv suurus: suur hajutatud allikas loob laiemad üleminekud, väike allikas selgemad piirid valguse ja varju vahel. Lähedale toodud pehme valgusallikas katab näo ühtlasemalt, hajuti või suur peegelduspind aga muudab varjud sujuvamaks. Kõva valgus toob naha tekstuuri, peened jooned ja läikivad kohad selgemalt esile; pehme valgus vähendab nende kontrasti, kuid ei kaota näojooni. Mõju sõltub ka valguse suunast, mitte üksnes allika suurusest.
Ametliku ametiportree puhul mõjub suur hajutatud allikas sageli rahulikult ja usaldusväärselt, sest näole ei teki järske varjupiire. Jõulisema või dramaatilisema portree jaoks võib valida väiksema või vähem hajutatud allika, mis jätab näojooned kontrastsemaks ja kujundab näo tugevamalt. Kõva valgus võib aga rõhutada naha ebatasasusi ning tekitada silmade või nina alla teravaid varje, seega peab selle mõju sobima pildi eesmärgiga. Pehme valgus ei tähenda automaatselt lamedat tulemust: küljele suunatud suur allikas võib säilitada näo vormi, jättes varjud lihtsalt pehmemaks.
Split-valguses valgustatakse üks näopool ja teine jääb varju, nii et valguse ja pimeduse piir kulgeb ligikaudu näo keskjoonel. Seda saab teha kõva valgusega tugeva kontrasti saavutamiseks või pehmema allikaga sujuvama ülemineku loomiseks. Split sobib jõuliseks ja salapäraseks portreeks, kuid ametliku pildi puhul võib varjupoole vähene nähtavus olla ebasobiv. Praktiliselt alustage soovitud varjude suunast ning valige seejärel allikas: suurem ja hajutatud valgus pehmema ilme, väiksem ja otsem valgus tugevama kontrasti jaoks.
Poseerimine ja suhtlus
Portree poseerimine algab mugavast asendist, mitte keerulisest poosist. Fotograafi rahulik suhtlus aitab inimesel mõista, mida temalt oodatakse, ja annab aega juhistega harjuda. Väikesed muutused kehaasendis, pilgus ja ilmes mõjuvad sageli loomulikumalt kui üks pikalt hoitud poos. Jälgige pildistatava enesetunnet ning muutke juhiseid selle järgi, kas ta näib pingevaba või kohmetu. Hästi toimivad väikesed sammud, mille järel saab inimene oma liigutust proovida ja tulemuse tunnetada.
Kehahoiak ja käed
Alustage lihtsast kehahoiakust: suunake õlad kaamerast umbes 30–45 kraadi eemale ja laske raskusel toetuda ühele jalale. Selline asend mõjub tavaliselt loomulikumalt kui otse kaamerasse seismine.
Paluge inimesel tuua lõug veidi ette ja seejärel pisut alla, justkui pikendaks ta kukalt. Kätele andke konkreetne tegevus või toetuspind, sest rippuvad käed panevad sageli õlad ja sõrmed pingesse.
- Pange üks käsi lõdvalt püksitaskusse, jättes pöidla väljapoole; nii jääb käsi paigale, kuid õlg ei tõuse kõrva poole.
- Laske sõrmedel puudutada kergelt jope revääri või varruka serva, mitte kangast rusikasse pigistada.
- Istudes toetage käsivars reiele ja hoidke randmejoon pehme; pinget aitab vähendada sõrmede väike loomulik kõverus.
- Paluge käed korraks alla raputada ja seejärel asetada üks käsi teise randme ümber, ilma haardeta või tugeva surveta.
- Andke inimesele väike ese, näiteks märkmik, mida hoida kõhu kõrgusel; sõrmed jäävad tegevusse ega pea kaamera ees paigal püsima.
Kontrollige, et käed ei suruks vastu keha: väike vahe küünarnuki ja külje vahel eristab käsivart kehakontuurist. Kui poos tundub ebamugav, muutke korraga ainult üht detaili, näiteks käe asukohta.
Katsetage paari lihtsa variandiga ning jätke sobiv asend lühidalt meelde. Pinget vähendavad käte raputamine, raskuse viimine ühelt jalalt teisele ja poosi vahepealne vabastamine.
Silmside ja ilme
Objektiivi vaadates tekib otsene ja enesekindel kontakt, mis sobib näiteks ametliku portree jaoks. Kui pilk suunata veidi objektiivist kõrvale, muutub ilme mõtlikumaks ja vähem vastanduvaks; valige suund inimese loomuliku kehahoiaku järgi ning vältige pilgu viimist liiga kaugele küljele.
Jäik ilme tekib kergesti siis, kui inimene püüab pikka aega üht näoilmet hoida. Paluge tal pilku aeglaselt objektiivilt kõrvale ja tagasi liigutada, pead vaid mõne kraadi võrra pöörata või korraks alla vaadata. Sellised väikesed liigutused annavad näole uusi, loomulikke hetki, mida pildistada.
Ärge nõudke pidevat naeratamist. Paluge inimesel korraks huuled lõdvestada, rahulikult välja hingata ja mõelda millelegi meeldivale; seejärel pildistage enne, kui naeratus muutub pingutatuks. Kui põsed tõusevad jäigalt või lõualuu surutakse kokku, tehke paus ja alustage neutraalsest ilmehetkest. Loomulik hingamine aitab hoida suu, kulmud ja õlad liikuvana, nii et ilme ei jää üheks kinnistunud maskiks.
Juhendamine pildistamisel
Modelli loomulik juhendamine tähendab, et iga korraldus on selge ja teostatav. Rääkige rahulikult kogu pildistamise vältel ning jätke inimesele aega, et ta saaks juhist proovida.
- Andke korraga üks konkreetne juhis, näiteks „pööra õlad veidi vasakule”; ärge lisage samal hetkel eraldi käte, lõua ja ilme parandusi.
- Pärast juhist oodake mõni sekund, et inimene jõuaks asendit proovida; tehke proovina paar kaadrit ja hinnake alles siis, kas muudatus sobib.
- Suunake pilku täpselt: nimetage punkt objektiivi kõrval või paluge vaadata üle teie õla, mitte lihtsalt „vaata kuhugi kaugusse”.
- Liikumise puhul andke lihtne tegevus, näiteks astu üks samm ja peatu; pildistage liikumise ajal ning selle järel, kui keha loomulikult rahuneb.
- Märgake pingemärke, nagu üles tõusnud õlad, rusikasse tõmbunud sõrmed või kokkusurutud lõualuu; nimetage üks nähtav detail sõbralikult ja pakkuge lihtsat muudatust.
- Kui inimene muutub rahutuks või poos ei õnnestu, tehke lühike paus, laske tal käsi lõdvestada ja alustage mugavast neutraalsest asendist.
Hoidke juhendamise toon toetav: kirjeldage, mis juba toimib, ning paluge muuta vaid järgmist väikest detaili. Nii ei pea inimene korraga meeles pidama pikka loetelu.
Parim tulemus sünnib väikestest juhendamissammudest ja inimese enesetundega arvestamisest. Kui lihtne poos tundub mugav, jääb rohkem ruumi loomulikule ilmele ja pingevabale liikumisele.
Ametiportree ja CV-foto
Ametiportree ja CV-foto annavad tööalase esmamulje, mistõttu peab nägu jääma selgelt nähtavaks ning üldmulje sobima inimese rolliga. Portreefotograafias aitab tulemust kavandada, kui enne pildistamist on teada foto kasutuskoht: näiteks CV, ettevõtte koduleht või töötajate kataloog. Neutraalse tausta ja ühtlase valgusega portree mõjub sageli ametlikumalt kui tugevalt kujundatud loominguline foto. Passi- ja ID-fotodele kehtivad eraldi ametlikud nõuded; need ei ole sama mis ametiportree nõuded. Allpool käsitletakse tausta ja riietuse valikut, kadreeringut ning töötluse piire.
Taust ja riietus
Ametiportree jaoks vali neutraalne, vähese visuaalse müraga taust, näiteks helehall sein või rahulikult toonitud stuudiotaust. Ühtlane valgus aitab hoida näo ja riietuse selgelt loetavana, ilma et taust hakkaks pilguga võistlema. Riietus võiks toetada tööalast rolli, kuid mitte muutuda foto peamiseks tähelepanuobjektiks. Järgmised valikud aitavad hoida pildi fookuse näol.
- Eelista ühetoonilist või väga tagasihoidliku mustriga tausta; kirjute seinte, riiulite ja eredate dekoratsioonide detailid tõmbavad pilgu näolt eemale.
- Vali taust, mille heledus eristub riietusest, kuid ei tekita tugevat kontrasti; hall, beež või summutatud sinine sobib sageli hästi.
- Kasuta rõivast, mis vastab sinu tööalasele rollile ja igapäevasele esindusstiilile; juhile, loovtöötajale ja teenindajale ei pea sobima sama lahendus.
- Väldi suuri logosid, tihedaid triipe ja väikest korduvat mustrit, sest need võivad fotol näoga konkureerida või tekitada visuaalselt rahutu pinna.
- Kontrolli enne pildistamist krae, õmbluste ja õlgade asetust; kortsud või viltune krae jäävad õlgadest ülespoole kadreeringus kergesti silma.
- Piira ehete ja muude aksessuaaride arvu ning vali need töörolliga kooskõlas; läikivad või väga suured detailid võivad näolt tähelepanu kõrvale juhtida.
Riietuse värv võiks näonahaga harmoneeruda ja eristuda taustast, mitte sulanduda sellega üheks toonilaiguks. Kui foto läheb ettevõtte meeskonnalehele, aitab sarnane formaalsus kolleegidega luua ühtse mulje, ilma et kõigi rõivad peaksid olema identsed.
Kadreering ja formaat
Õlgadest ülespoole kadreering sobib CV-sse ja töötajate kataloogi, kui eesmärk on esitada nägu ning pilk selgelt ja jätta vähe ruumi kõrvalistele detailidele. Poolpikk kaader näitab lisaks ülakeha ja käte asetust ning sobib näiteks ettevõtte tutvustuslehele, kus portree kõrval on rohkem teksti või kujundust. Mõlemal juhul jäta pea ümber piisavalt õhku, et pilti saaks eri mõõtu pinnale kärpida ilma juukseid või õlgu lõikamata.
Vali failisuhe ja pildisuund eelkõige avaldamiskoha järgi: CV võib vajada püstist portreed, meeskonnaleht aga horisontaalset pilti. Enne pildistamist tasub küsida, kas tööandja kasutab kindlat mõõtu või kärpimisraami. Kui nõuet pole, on kasulik salvestada algne suurem fail ning teha sellest eraldi kärped eri kanalite jaoks. Nägu ja pilk peavad igas versioonis jääma kohe loetavaks.
| Tunnus | Ametiportree või CV-foto | Loominguline portree |
|---|---|---|
| Taust | Neutraalne ja vähese detailiga, et nägu oleks selgelt esiplaanil. | Võib kasutada keskkonda, värve või rekvisiite, mis toetavad ideed. |
| Valgus | Ühtlane ja loomutruu, et näojooned ning rõivaste toonid oleksid hästi nähtavad. | Võib olla suunatum või kontrastsem, kui see sobib pildi meeleoluga. |
| Kadreering | Tavaliselt õlgadest ülespoole või poolpikk; nägu jääb selgelt loetavaks. | Võib olla tihedam, avaram või keskkonda kaasav vastavalt pildiloole. |
| Visuaalne lähenemine | Vaoshoitud ja ametialase rolliga kooskõlas. | Isikupärasem ning suurema tõlgendusruumiga. |
Ruudukujuline, püstine või horisontaalne formaat ei määra iseenesest foto sobivust: otsustav on kasutuskoha kärpimine ja loetavus. Kontrolli valmis faili nii väikesel ekraanipildil kui ka suuremalt, sest näo selgus peab säilima mõlemas suuruses.
Töötlemise piirid
Ametiportree töötluse eesmärk on muuta foto tehniliselt ühtlaseks, mitte muuta inimest teistsuguseks. Särituse korrigeerimine aitab taastada heledad või tumedad piirkonnad nii, et nägu ei jääks liiga varju ega kaotaks heledates kohtades detaile. Värvitasakaalu parandamisel hoia nahatoon loomulik: kui kogu pilt muutub liiga kollaseks või siniseks, näib ka rõivaste värv ebatäpne. Neid muudatusi saab teha mõõdukalt, võrreldes töödeldud pilti algse failiga.
Ajutise nahavea, näiteks üksiku vistriku, võib eemaldada, kui nahapinna tekstuur ja loomulikud detailid jäävad alles. Püsivaid näojooni, sünnimärke või kortse ei ole vaja automaatselt siluda, sest need kuuluvad inimese äratuntava ilme juurde. Tugev nahasiledus, näokuju muutmine ja silmade või hammaste ulatuslik heledamaks töötlemine võivad jätta ebausutava tulemuse.
Loomingulise portree töötlus võib olla stiliseerivam: värvitooni, kontrasti või teralisust võib muuta pildi meeleolu toetamiseks. Ametiportree puhul on parem hoida korrigeerimine tagasihoidlik, et foto vastaks kohtumisel nähtavale inimesele. Praktiliselt toimib kõige selgemalt loomutruu ametiportree, samal ajal kui loominguline portree jätab rohkem ruumi isiklikule tõlgendusele.
Korduma kippuvad küsimused
Portreefotograafia puhul tekib sageli küsimusi nii varustuse kui ka võtteolukorra kohta. Sobiv lahendus oleneb sellest, kas pildistate kodus, õues või stuudios. Kaamera kõrval mõjutavad tulemust valguse suund ja pildistatava enesetunne. Allpool käsitletud valikud aitavad leida praktilise lähtekoha eri portreeolukordadeks.
Millist objektiivi on portreeks kõige parem kasutada?
Portree jaoks sobib tavaliselt keskmine või pikk fookuskaugus, sest see võimaldab pildistada loomuliku näoperspektiiviga mugavalt distantsilt. Täiskaaderkaameral on levinud valikud 85, 105 ja 135 mm: 85 mm sobib hästi poole keha portreeks, 105 mm annab veidi suurema töökauguse ning 135 mm aitab pildistatava taustast visuaalselt eraldada. APS-C kaameral pakub ligilähedast vaatenurka 50–56 mm objektiiv. Lähedalt pildistatud lainurk võib nägu moonutada, nii et nina paistab suurem ja näo servad venivad.
Kas portree jaoks on vaja stuudiovalgust?
Stuudiovalgus pole portree tegemiseks vajalik, sest sobiva tulemuse saab ka akna või õues valitseva valgusega. Aknavalgus annab siseruumis sageli pehme suuna, eriti kui aken ei jää otsese päikese kätte. Pilvise ilmaga hajub valgus laiemalt ja varjud jäävad õrnemaks, samas kui otsene päike tekitab tugeva kontrasti ning selged varjud. Stuudiovalguse eelis on kontroll: fotograaf saab valida valgusallika asukoha ja tugevuse ning hoida tingimused võttest võttesse sarnased.
Kuidas vältida kinniseid silmi ja kangeid ilmeid?
Rahulik juhendamine ja õigesti ajastatud kaadrid aitavad vältida kinniseid silmi ning kanget ilmet. Kui pildistatav pilgutab, oodake hetk pärast pilgutamist ja tehke siis uus võte; silmad jõuavad avaneda ning pilk muutub sageli loomulikumaks. Andke lühikesi ja lihtsaid juhiseid, näiteks paluge õlgu veidi pöörata või raskus ühele jalale viia. Kaadrite vahel laske inimesel lõdvestuda ja teha väikseid loomulikke liigutusi. Jätke pooside vahele paar sekundit, mitte ärge nõudke kogu aeg liikumatut asendit.