Eraldusvõime ja pildi suurus
Trüki teravuse hindamisel tuleb vaadata nii faili pikslimõõte kui ka seda, kui suurelt pilt paberile või lõuendile prinditakse. Sama fail võib sobida väikesele fotole teravana, kuid suuremas formaadis paista pehmem. DPI seob pikslid füüsilise trükisuurusega, kuid ei lisa pildile uusi detaile. Lähedalt vaadeldava foto ja kaugelt vaadatava seinapildi nõuded ei ole samad. Arvutuse abil saab enne tellimist hinnata, milline formaat olemasolevale failile sobib.
DPI ja pikslid
Pikslite arv kirjeldab digifaili mõõtmeid: näiteks 6000 × 4000 pikslit tähendab kokku 24 miljonit pikslit. See arv jääb samaks, kui muuta faili DPI väärtust ilma pilti ümber mõõtmata. DPI ehk täppi tolli kohta määrab seevastu, kui tihedalt kujutis trükis paikneb; prindisuuruse arvutamisel seotakse faili pikslid füüsilise mõõduga. Tehniliselt kirjeldab pildi pikslitihedust trükis PPI, samal ajal kui DPI viitab printeri tinditäppidele, kuid fotode printimise seadetes kasutatakse DPI-d sageli pikslitiheduse tähenduses.
Arvutus käib nii: pikslimõõt jagatakse DPI väärtusega, et saada mõõt tollides, ning tollid korrutatakse 2,54-ga, et saada sentimeetrid. Näiteks 3000 pikslit laiuselt prindituna 300 DPI juures annab 3000 ÷ 300 = 10 tolli ehk 25,4 cm. Sama 3000-piksline külg 150 DPI juures annab 20 tolli ehk 50,8 cm, kuid iga tolli kohta jääb poole vähem piksleid. Faili DPI-numbri muutmine üksi ei suurenda ega vähenda pikslite arvu: see muudab ainult arvutuslikku trükisuurust, kui pildi mõõtmeid ei resampleerita.
300 DPI on levinud sihtväärtus väikestele ja keskmistele fotodele, mida vaadatakse käeulatuses, näiteks umbes 25–40 cm kauguselt. Selliselt kauguselt eristab silm hõlpsamini peeneid detaile, mistõttu annab suurem pikslitihedus sageli puhtama tulemuse. Suurt seinale mõeldud pilti vaadatakse tavaliselt mitme sammu kauguselt; seal võib 150 DPI olla piisav, sest üksikud pikslid ei paista samamoodi välja. Vajalik pildi eraldusvõime printimiseks sõltub seega lisaks formaadile ka tavalisest vaatamiskaugusest ja pildi detailirohkusest.
Sobiv suurus formaadi järgi
Allolevad mõõdud näitavad ligikaudset pikslite arvu, mida on vaja nende formaatide printimiseks 300 DPI juures. A-formaadid on esitatud püstpaigutuses; rõhtpaigutuse korral vahetuvad laiuse ja kõrguse väärtused.
| Trükiformaat | Mõõt sentimeetrites | Vajalik fail ligikaudu |
|---|---|---|
| 10 × 15 cm | 10 × 15 cm | 1181 × 1772 px |
| 13 × 18 cm | 13 × 18 cm | 1535 × 2126 px |
| 20 × 30 cm | 20 × 30 cm | 2362 × 3543 px |
| A4 | 21 × 29,7 cm | 2480 × 3508 px |
| A3 | 29,7 × 42 cm | 3508 × 4961 px |
24 MP kaamerafail, mille mõõtmed on 6000 × 4000 px, annab 300 DPI juures arvutuslikult umbes 50,8 × 33,9 cm ehk ligikaudu 50 × 34 cm trükisuuruse. See näitab faili maksimaalset mõõtu selle pikslitiheduse juures, mitte seda, et iga pildisisu sellises formaadis võrdselt terav paistab. Lõplik sobivus sõltub ka sellest, kui palju pilti tuleb kärpida.
Formaadi kuvasuhe võib faili omast erineda. Näiteks 6000 × 4000 px fail on suhtes 3:2, A4 aga ligikaudu suhtes 1:1,414; täpselt A4-le sobitades tuleb valida, kas jätta servadesse tühja ala või lõigata osa kujutisest ära. Kärpimise järel tuleb kontrollida allesjäänud pikslimõõte, sest tabeli suurused kehtivad kogu vastava mõõduga pildiala kohta. Sobiv foto suurus printimiseks selgub seega nii pikslite kui ka soovitud formaadi proportsiooni põhjal.
Mis siis kui fail on väike
Väikese faili võib printida suuremalt, kuid pildi iga tolli kohta jääb vähem algseid piksleid ning peened detailid muutuvad vähem selgeks. Kui kujutist kärbitakse, väheneb kasutada olevate pikslite arv: näiteks poole pildilaiuse eemaldamine jätab alles ligikaudu poole horisontaalsetest pikslitest ja vähendab võimalikku trükilaiust sama DPI juures. Seepärast arvutage suurus kärbitud faili, mitte algse kaadri mõõtmete järgi.
Suurendustarkvara lisab pildi mõõtmetesse vahepealseid piksleid interpoleerimise teel. See võib muuta servad sujuvamaks ja vähendada sakilisust, kuid ei taasta algfailis puuduvaid detaile ega muuda udust tekstuuri tegelikuks teravaks teabeks. Kaamerast või telefonist saadud kõrge eraldusvõimega algfail annab suureks printimiseks enamasti parema lähtekoha kui väike koopia, mille mõõtmeid on juba varem suurendatud.
Vähendatud DPI sobib siis, kui pilti vaadatakse tavaliselt kaugelt, näiteks suure seinale paigutatud foto puhul. 150 DPI juures saab sama pikslite arvuga teha 300 DPI-ga võrreldes kaks korda laiema ja kõrgema prindi; mitme meetri kauguselt vaadates võib tulemus olla täiesti piisav, kuigi lähedalt on detailid pehmemad. Väga detailse motiivi või lähivaatesse paigutatava pildi puhul tasub valida väiksem trükiformaat, et olemasolevad pikslid jaguneksid tihedamalt.
Paberi ja lõuendi valik
Paberi pind ja lõuendi tekstuur mõjutavad seda, kuidas foto kontrast, toonid ja detailid vaatajale mõjuvad. Läikiv fotopaber toob värvid ja mustad toonid jõuliselt esile, matt pind vähendab peegeldusi ning kunstipaber lisab pildile materjalitunnet. Lõuend muudab foto maalilisemaks, sest selle kude jääb kujutise pinnal nähtavaks. Raam, passepartout ja klaas mõjutavad omakorda nii pildi esitlust kui ka kaitset. Valik sõltub foto sisust, soovitud meeleolust ja sellest, kas töö jääb seinale klaasi taha või eksponeeritakse lõuendina.
Läikiv, matt ja kunstipaber
Läikiv fotopaber sobib piltidele, kus soovite tugevat kontrasti, erksaid värve ja sügavaid musti toone. Sile pind annab detailidele selge ilme, kuid peegeldab akna- ja lambivalgust rohkem kui matt paber. Klaasitud raamis võib läikiva pinna ja klaasi peegeldus kokku langeda, mistõttu on pildi vaatamine tugeva valguse käes keerulisem. Läikiv pind sobib eriti värvikatele reisifotodele ja detailsetele kujutistele, mida vaadatakse otse eest.
Matt fotopaber hajutab valgust ning jätab peegeldusi vähemaks. Selle pind võib olla sile või kergelt tekstuurne, mustad toonid paistavad läikiva paberi kõrval sageli pehmemad ning värvikontrast tagasihoidlikum. Matt sobib hästi portreedele, mustvalgetele fotodele ja piltidele, mida vaadatakse eri nurkadest või heledas ruumis. Pinda on lihtsam pildistada ilma eredate helkide tekkimiseta, kuid seda tuleb käsitseda ettevaatlikult, sest sõrmejäljed ja hõõrdumine võivad viimistlust kahjustada.
Kunstipaberit valmistatakse sageli puuvillakiust või puhastatud puidukiust ehk alfa-tselluloosist. Puuvillapaber on enamasti pehme, kiuline ja kergelt tekstuurne; see annab toonidele maheda ülemineku ning sobib kunstilise ilmega portreele või mustvalgele fotole. Alfa-tselluloosipaber on tavaliselt ühtlasema pinnaga ja võib olla nii matt kui ka tekstuurne. See pakub sageli puuvillapaberist soodsamat alternatiivi, samal ajal kui puuvillakiududest paberit valitakse tihti siis, kui soovitakse tugevat materjalitunnet ja esinduslikku viimistlust. Kestvus sõltub paberi koostise kõrval ka tindist, valgusest, niiskusest ja raamimisest; üksnes paberi nimetuse põhjal ei saa foto säilivusaega kindlaks määrata.
Allolevad grammkaalud on levinud ligikaudsed vahemikud, mitte iga tootja kindel näitaja. Fotopaber printimiseks tasub valida koos pinna ja pildi meeleoluga, mitte ainult paberi paksuse järgi.
| Materjal | Pind ja grammkaal | Kontrast ja mustad toonid | Peegeldus ja sobiv foto |
|---|---|---|---|
| Läikiv fotopaber | Sile; sageli umbes 180–300 g/m² | Tugev kontrast ja sügavad mustad | Peegeldab rohkem; sobib erksale ja detailsele fotole |
| Matt fotopaber | Matt, vahel õrnalt tekstuurne; sageli umbes 180–300 g/m² | Pehmem kontrast ja vähem jõulised mustad | Vähem helke; sobib portreele ja mustvalgele fotole |
| Kunstipaber | Puuvill või alfa-tselluloos; sageli umbes 200–400 g/m² | Pehmed toonid, tulemus sõltub pinnakattest | Peegeldus üldiselt väike; sobib kunstilise ilmega fotole |
| Lõuend | Kootud pind; sageli umbes 280–400 g/m² | Kude pehmendab kontrasti ja peeneid detaile | Üldiselt vähe peegeldav; sobib maalilise ilmega pildile |
Grammkaal üksi ei määra trükikvaliteeti: kattekiht ja pinnaviimistlus mõjutavad tulemust sama palju. Kui foto vajab sügavat musta, valige läikiv paber; peegelduste vähendamiseks või pehmema tonaalsuse saavutamiseks sobib matt või kunstipaber.
Lõuend ja keremaalirakk
Lõuendi kootud tekstuur jääb trükitud foto pinnal nähtavaks ning muudab kujutise vähem fotopaberilaadseks ja maalilisemaks. Jämedam kude võib väikseid detaile pehmendada, sileda koega lõuend jätab need selgemaks. Tekstuur sobib hästi maastikele, arhitektuurile ja pehmete toonidega portreedele, eriti kui soovitakse seinapilti ilma klaasi läiketa. Väga peente detailide või tugevate mustade toonidega foto võib lõuendil tunduda vähem terav ja kontrastne kui siledal paberil.
Foto lõuendile trükkimisel tasub arvestada nii pinna kui ka viimistlusega. Lõuendi kate mõjutab seda, kui erksad ja sügavad toonid paistavad, ning pinnale kantav kaitsekiht võib muuta lõpptulemuse läiget. Läikivam viimistlus rõhutab kontrasti, matt viimistlus jätab rahulikuma mulje. Täpne tulemus sõltub lõuendi kudumisest ja tootja kasutatavast pinnakattest, mistõttu tasub valik teha näidise järgi, kui pinnatekstuur on pildi ilme jaoks oluline.
Trükitud lõuend pingutatakse puidust keremaalirakule ehk kiilraamile. Lõuendi servad keeratakse raami külgedele ning kinnitatakse tagant klambritega; ühtlane pinge hoiab pinna siledana, ilma et kude moondunuks. Galeriiäär tähendab, et kujutis jätkub umbes 2–4 cm sügavuse raami külgedele, nii et eest vaadates pole nähtaval eraldi raamiliistu. Selleks peab pildi ümber olema lisavaru: kui külgedele jätkub pilt mõlemalt poolt 2–4 cm, lisandub faili laiusele ja kõrgusele kokku 4–8 cm. Olulist nägu, teksti või muud pildi põhiosa ei tasu paigutada sellesse ümberpööratavasse serva.
Kui foto ei sobi külgedele jätkamiseks, saab kasutada ühevärvilist või peegeldatud serva, kuid see muudab üldmuljet. Lõuendile trükitud pilti eksponeeritakse tavaliselt ilma klaasita, mistõttu jääb tekstuur vahetult nähtavale ja klaasist tingitud helke ei teki.
Raam, passepartout ja klaas
Raam annab fotole selge piiri ning seob selle ruumi mööbli ja seinatoonidega. Õhuke raam jätab pildi keskseks, lai raam muudab selle visuaalselt raskemaks. Paberi ja raami toonid peaksid teineteist toetama: soe puidutoon sobib sageli pehme värvigammaga, must või valge raam loob aga selgema kontrasti. Valige raami sügavus pildi ja klaasi järgi, et prinditud pind ei suruks vastu klaasi.
Passepartout on raami ja foto vahele jääv ääris, mis eraldab pildi raamist ning annab kompositsioonile hingamisruumi. Ava tehakse tavaliselt prindist veidi väiksem, et foto servad selle taha jääksid. Happevaba passepartout aitab vähendada paberi kokkupuudet happeliste materjalidega; kitsas ääris mõjub tagasihoidlikult, laiem ääris sobib hästi üksikule portreele või graafilisele fotole. Pildi formaat, paberi toon ja passepartout’ laius tuleb vaadata koos, sest hele ääris võib muuta foto visuaalselt heledamaks.
Klaas kaitseb fotopaberit tolmu ja otsese puudutamise eest, kuid tavaline klaas peegeldab aknaid ning valgusteid. Peegeldusvastase klaasi pind vähendab helke, ent ei pruugi neid täielikult kõrvaldada. Klaasita raam sobib lõuendile, sest selle tekstuur jääb avatuks; paberfoto puhul tähendab see, et pind puutub rohkem kokku tolmu ja käsitsemisega. Klaasiga lahendus sobib siledale fotopaberile, kui soovite füüsilist kaitset, klaasita lahendus aga lõuendi tekstuuri ja raamitud foto vahetut ilmet esile tooma.
Värvid ja ekraani kalibreerimine
Ekraanil nähtav foto ei pruugi paberile või lõuendile jõudes samasugune välja näha: ekraan kiirgab valgust, trükipind aga peegeldab seda. Värvitulemuse hindamist mõjutavad nii pildifaili värviruum kui ka monitori seadistus ja konkreetse väljundseadme võimalused. Kalibreeritud monitor aitab töödelda pilti usaldusväärsema lähtevaate järgi. Pehme prooftimine näitab ekraanil, kuidas printeri ja valitud paberi kombinatsioon värve tõenäoliselt taasesitab.
Värviruum sRGB ja Adobe RGB
Värviruum määrab, milliseid värve fail kirjeldada suudab ning kuidas nende toonid seadmete vahel tõlgendatakse. sRGB on levinud väiksema ulatusega värviruum, mida kasutavad tavaliselt veebipildid, telefonid ja paljud tarbijaseadmed. Adobe RGB hõlmab sRGB-st rohkem värve, eriti rohelistes ja tsüaansetes toonides. Laiem ulatus ei tähenda iseenesest paremat tulemust: failis peavad olema korrektsed värviandmed ning väljundseade peab vastavaid toone suutma esitada.
Faili värviruumi valikul lähtu sellest, millises keskkonnas pilti töödeldakse ja kuhu see prinditakse. Kui foto on sRGB-s, säilita see profiil ning anna trükiteenusele teada, millises värviruumis fail on. Adobe RGB võib olla sobiv tööfail, kui fototöötlus ja väljundprotsess toetavad seda värviruumi ning failile on profiil lisatud. Profiilita fail võib eri rakendustes näida erinev, sest tarkvara peab värviväärtusi tõlgendama oletuse põhjal.
Printeri värviulatus sõltub muu hulgas printeri tindist, paberist ja prindiseadistusest. Mõni paber suudab taasesitada laiemaid toone kui teine, kuid ükski väljundseade ei kata tingimata kogu Adobe RGB ulatust. Kui Adobe RGB fail teisendada printeri ja paberi jaoks sobivasse profiili, püüab värvihaldus säilitada võimalikult sarnase välimuse; väljundi ulatusest välja jäävad toonid tuleb aga lähendada. Faili profiili teisendamine ei ole sama mis profiili määramine: määramisel muutub värviväärtuste tõlgendus, teisendamisel arvutab tarkvara väärtused ümber, et välimus säiliks võimalikult hästi.
Ekraan võib kuvada eredat küllastunud sinist või rohelist, mida fotopaber samas tugevuses ei taasesita. Seetõttu kontrolli faili manustatud profiili ja vali värviruum väljundi järgi, mitte üksnes selle järgi, kumb nimi kõlab laiemana. Tavapäraseks fotode printimiseks sobib sRGB sageli hästi; Adobe RGB annab eelise siis, kui kogu töövoog ja printeri-paberi kombinatsioon selle laiema värviulatuse ära kasutavad.
Kalibreeritud monitor
Monitori kalibreerimine seab ekraani teadaolevatele värvi- ja heledusväärtustele ning loob mõõtmise põhjal värviprofiili. Nii saab fototöötlustarkvara ekraani omadusi arvesse võtta ja värve järjekindlamalt kuvada. Trüki hindamisel on eriti tähtsad valgepunkt ja heledus: liiga sinakas valge muudab neutraalsete toonide tajumist, liiga ere ekraan aga võib panna paberil oleva pildi tumedana tunduma. Kasuta trükiks lähtepunktina D65 valgepunkti ehk 6500 K ning tavaliselt 100–120 cd/m² heledust.
Kalibreerimiseks kasuta monitori värvimõõtjat ja selle tarkvara. Seadista enne mõõtmist ekraan stabiilseks ning jäta automaatsed heleduse- ja värvimuutused välja.
- Lülita sisse monitor ja lase sellel umbes 30 minutit soojeneda, et taustvalgus jõuaks tavapärase töötemperatuurini.
- Keela automaatne heledus, dünaamiline kontrast ja sinise valguse režiim, sest need muudavad mõõtmise ajal ekraani väljundit.
- Vali kalibreerimistarkvaras valgepunktiks D65 ehk 6500 K ning sihi heledust 100–120 cd/m².
- Aseta värvimõõtja ekraani keskele, vastu paneeli, ja käivita mõõtmine; ära liiguta monitori ega muuda ruumi valgustust.
- Lase tarkvaral luua monitori ICC-profiil ning salvesta see operatsioonisüsteemi värvihalduses aktiivse ekraani profiiliks.
- Kontrolli mõõtmise järel neutraalseid halle ja nahatoone värvihaldust toetavas rakenduses, mitte üksnes töölaua taustapildil.
- Korda kalibreerimist regulaarselt, näiteks iga nelja kuni kuue nädala järel, ning alati pärast monitori või selle seadistuse muutmist.
Kalibreeritud ekraan ei muuda printeri võimalusi, kuid aitab vältida olukorda, kus pilti töödeldakse ekslikult liiga heledaks või soovimatu värvinihkega. Hoia tööruumi valgus võimalikult ühtlane ning väldi ekraanile langevat otsest päevavalgust, mis muudab vaadeldava kontrasti ja värvitaju.
Pehme prooftimine
Pehme prooftimine ehk ekraaniproov kuvab töödeldud pildi hinnangulise trükitulemuse. Selleks kasutab värvihaldust toetav fototöötlusrakendus ICC-profiili, mis kirjeldab konkreetset printeri ja paberi kombinatsiooni. Profiil arvestab selle kombinatsiooni värviulatust ja tonaalset käitumist; teise paberi või printeri profiil võib anda teistsuguse eelvaate. Kasuta printeri või trükiteenuse antud profiili ning veendu, et see vastab valitud paberile ja prinditingimustele.
Vali rakenduse proovivaate seadetes väljundprofiil ning lülita sisse proovivärvide kuvamine. Seejärel kontrolli, kas pildi eredad või küllastunud toonid muutuvad ekraanil tuhmimaks või nihkuvad. Gammavälise värvi hoiatus aitab leida toonid, mida printeri-paberi kombinatsioon ei pruugi täpselt taasesitada. Vaata eriti küllastunud siniseid, rohelisi ja punaseid alasid ning tumedaid detaile, sest piiratud värviulatus või tonaalne kontrast võib nende välimust muuta.
Kui rakendus pakub renderdamisviisi valikut, võrdle suhtelist kolorimeetrilist ja tajupõhist teisendust. Suhteline kolorimeetriline teisendus säilitab väljundi ulatusse jäävad värvid ning kohandab ulatusest väljuvaid toone; tajupõhine teisendus püüab kogu värviulatuse proportsioone säilitada, muutes vajaduse korral rohkem toone. Tulemus sõltub pildist ja profiilist, seega võrdle eelvaateid, mitte ära vali meetodit ainult nime põhjal. Musta punkti kompenseerimine võib aidata säilitada varjudetaili, kui prindipind ei suuda ekraani kõige tumedamat musta näidata.
Ekraan kiirgab ise taustvalgust, paber ja lõuend aga peegeldavad ruumis olevat valgust. Seetõttu võib trükk paista ekraanipildist tumedam, eriti kui monitor on ere või vaatad väljatrükki hämaras. Pehme prooftimine aitab värvimuutusi ette näha, kuid ei muuda ekraani ja paberi vaatamistingimusi samaks. Hindamisel kasuta ühtlast neutraalset valgust ning võrdle ekraanivaadet ja prindipinda sarnase heledusega keskkonnas. Lõuendi tekstuur võib peeneid värviüleminekuid ja detaile muuta teisiti kui sile paber, mistõttu arvesta proovivaate kõrval ka valitud materjali pinnaga.
Pildi ettevalmistus ja kontroll
Enne faili trükki saatmist kontrollige, et pildi lõplik töötlus vastaks valitud formaadile ja materjalile. Väljundteravdamine, lõikevaru ning turvaala mõjutavad seda, kas detailid jäävad trükis selged ja olulised elemendid nähtavaks. Faili tehniline korrektsus ei taga siiski, et värvid ja peened detailid paistavad paberil või lõuendil samamoodi nagu helendaval ekraanil. Proovitõmmis aitab hinnata tegelikku tulemust, eriti kui pildil on tumedaid alasid, peeneid jooni või nahatoone. Lõplik fail tasub üle vaadata tervikuna ning kontrollida proovi neutraalses valguses enne kogu tiraaži või suure formaadi tellimist.
Teravdamine väljundile
Väljundteravdamine on viimane, konkreetsele trükisuurusele ja pinnale kohandatud teravustamise etapp. Selle eesmärk on taastada servade tajutav selgus pärast pildi vähendamist või suurendamist ning arvestada sellega, et trükiprotsess ja materjal muudavad peened detailid veidi pehmemaks. See erineb üldisest töötlusest, millega kujundatakse pildi ilmet: väljundteravdamist ei rakendata automaatselt kõigile sama faili versioonidele, vaid iga lõppformaadi jaoks eraldi.
Sama foto võib väikesel paberil tunduda karge, kuid suuremaks prindituna pehmem. Suure formaadi vaatamiskaugus mõjutab tajutavat teravust, mistõttu ei hinnata tulemust ainult ekraanil tugeva suurendusega. Paberi sile pind toob peened servad enamasti selgemalt esile, matt või tekstuuriga pind aga hajutab nende kontrasti. Lõuendi reljeefne pind võib peita õhukesi jooni ja peent tekstuuri; liiga jõuline teravdamine muudab seevastu servad heledaks või tumedaks kontuuriks ning suurendab pildimüra.
Teravdamise tugevust valides vaadake nii olulisi kontuure kui ka ühtlasi alasid, näiteks taevast või nahka. Kui pildil on juuksekarvad, leheääred või peen kiri, kontrollige, et need eristuksid, kuid ei muutuks sakiliseks. Nägusid ja suuri ühtlasi värvipindu tasub uurida eraldi, sest liigne töötlus võib rõhutada nahatekstuuri või müra. Teravdamise raadius määrab, kui laia servatsooni mõjutatakse, ning tugevus, kui nähtav muutus on; alustage tagasihoidlikult ja võrrelge töötlusega ning töötluseta varianti.
Kontrollige faili esmalt suurendusega, mis näitab üksikuid piksleid ja võimalikke halosid, seejärel vaadake pilti terviklikult kavandatud prindisuuruse lähedal. Ekraanikuva suurendus ei vasta alati füüsilisele trükisuurusele, seega on mõõdus proovitõmmis usaldusväärsem hinnang. Lõuendiprindi eraldusvõime ja tekstuur koos määravad, kui palju peent detaili tajutavalt säilib; teravdamine ei taasta algfailist puuduvaid detaile.
Äär ja varu lõikuseks
Lõikevaru on pildiala, mis ulatub üle lõikejoone ja eemaldatakse trüki viimistlemisel. Lõikejoon tähistab valmis töö serva, turvaala aga jääb sellest sissepoole: sinna paigutatakse tekst ja muud olulised detailid, mis ei tohi lõikamisel kaduda. Need kolm ala täidavad eri ülesannet ning neid ei asendata üksteisega.
Tavapärane lõikevaru on umbes 3 mm igas lõigatavas servas. Kui valmis töö mõõt on näiteks 20 × 30 cm, peab trükifaili pildiala ulatuma lõikejoonest väljapoole, et väike lõikamisnihe ei jätaks serva valgeks. Taustavärv ja servani ulatuv pilt jätkuvad varu sisse; õhukest raami või olulist objekti ei tasu lõikejoonele paigutada. Turvaala suurus sõltub kujundusest ja lõikamise täpsusest, kuid tähtsad näod, kirjad ja logod hoidke servast selgelt eemal ning järgige trükikoja mallis märgitud piire.
Foto lõuendile valmistamisel võib pilt jätkuda üle lõuendi külgede, et katta raami servad. Sel juhul ei ole külgedele pööratav ala tavaline 3 mm lõikevaru: see peab arvestama lõuendi kinnitamise ja raami sügavusega. Vajalik mõõt sõltub valitud raamist ja tootja mallist, mistõttu kontrollige enne faili eksportimist, kui palju pilti külgedele pööratakse või tagaküljele kinnitatakse. Ärge jätke olulist detaili sellesse alasse; vajaduse korral kasutage külgede jaoks pildi jätku või ühevärvilist laiendust. Lõikejoone ja turvaala asukohad kontrollige valmisformaadis, mitte ainult algse pildi servade järgi.
Proovitõmmis
Enne lõpliku väljundi kinnitamist kontrollige faili ning tellige võimaluse korral proovitõmmis. Proovi vaadake trükina, sest ekraan annab valgust ise ja võib jätta tumedad toonid, värvikülluse või detailide nähtavuse teistsuguseks kui paberil või lõuendil.
- Kontrollige väljundteravdamist lõppformaadile sobivas versioonis; vaadake servasid ja peent tekstuuri, et märgata halosid, sakilisust või liigset müra.
- Veenduge, et dokumendi mõõdud vastavad tellitavale formaadile ning lõikevaru ulatub servadest välja; olulised detailid peavad jääma turvaalasse.
- Kontrollige, et valitud failivorming säilitaks trükiks vajaliku kvaliteedi: sobivad TIFF või kõrge kvaliteediga JPEG ning fail avaneb tervikuna.
- Valige proovitõmmiseks pildiosa, kus leidub korraga olulisi värve, peeneid detaile ja tumedaid alasid; näidis peab esindama päris töö keerukamaid kohti.
- Hinnake proovi tasakaalustatud päevavalguses ligikaudu 5000 K juures ning vältige samal ajal sooja laualambi või tugeva värvitooniga valgust.
Vaadake proovi esmalt tavapäraselt vaatamiskauguselt: kas pildi üldmulje ja värvide omavaheline tasakaal toimivad? Seejärel uurige lähemalt, kas peened jooned, juuksed ja tekstuurid on trükis eristatavad ning kas tumedates piirkondades on detail alles. Võrrelge nahatoone, neutraalseid halle ja küllastunud värve, kuid tehke seda trükki vaadates, mitte ainult ekraani kõrval. Ekraani heledus, ümbruse valgus ja paberi pind mõjutavad võrdlust, seega laske silmadel mõni hetk valgusega kohaneda ning hinnake proovi ühtlases valguses. Kui tulemus vajab muutmist, tehke parandused failis ja kontrollige uut väljundit enne lõpliku suure töö printimist.