Töövoog alguses: import ja valik
Fotode töötlemine algab enne värvide ja valguse muutmist: esmalt tuleb failid korrastada, tagada nende säilimine ning valida kaadrid, mille kallal edasi töötada. Selge kaustastruktuur ja läbimõeldud varukoopia vähendavad ohtu, et originaalid lähevad kaduma või eri versioonid segamini. Valiku tegemisel aitab tehniliste vigade hindamine ning sarnaste võtete kõrvutamine. Pärast valikut määrab RAW-faili profiil, kuidas töötlemisprogramm faili värve ja kontrasti esmaselt kuvab.
Failide korraldus ja varukoopia
Korralik failistruktuur teeb võtte leidmise ja hilisema üleandmise lihtsamaks. Kasutage sama nimetamisloogikat igal pildistamiskorral ning hoidke algsed RAW-failid eraldi töödeldud väljunditest.
- Looge põhiarhiiv aasta ja pildistamise kuupäeva järgi, näiteks „2026/2026-10-27“; lisage vajaduse korral projekti nimi, mitte ebamäärane kaustanimi „Uus“.
- Nimetage võttekaustad ühtse mustriga, näiteks kuupäev, lühike sündmus ja kaamerakere; vältige nimesid, mis sõltuvad arvuti kasutajast või asukohast.
- Säilitage kaamerast imporditud originaalfailid muutmata kujul. Kui töötlemisprogramm salvestab muudatused kataloogi või eraldi kaasfaili, hoidke need RAW-failidega koos.
- Rakendage 3-2-1 reeglit: hoidke kolm koopiat, kahel eri tüüpi andmekandjal ja üks koopia väljaspool asukohta, näiteks teises hoones.
- Ärge käsitlege sama arvuti kahte ketast ainsa varukoopiana: rikkumine, vargus või tulekahju võib mõjutada mõlemat samas asukohas olevat koopiat.
- Kontrollige varukoopia tegemise järel, et failid avanevad ja kaustade arv vastab lähteandmetele; proovige taastada üks RAW-fail ning sellega seotud kaasfail.
Eraldage arhiivist tööfailid ja eksporditud pildid, et lõppversioon ei asendaks kogemata algset kaadrit. Kui kaustad liiguvad uuele kettale, kontrollige esmalt kataloogi või failide asukohaviiteid.
Piltide valik ja hinnangud
Valige kaadrid enne põhjalikku töötlemist, et kulutada aega ainult piltidele, millel on tehniline ja sisuline väärtus. Liikuge esmalt kiirest välistamisest lõpliku valikuni.
- Eemaldage selgelt ebaõnnestunud kaadrid: kontrollige fookust 100-protsendilisel suurendusel ning jätke kõrvale tahtmatu liikumishägu, vale võte ja kasutuskõlbmatu sähvatus.
- Võrrelge järjestikuseid või peaaegu identseid võtteid kõrvuti. Hinnake teravust silmades, ilmet, žesti ja tausta, mitte üksnes pisikesi särituserinevusi.
- Kasutage hinnanguid valikuastmete tähistamiseks, näiteks üks tärn ülevaatamiseks ja kolm tärni põhivalikuks; leppige tähendused kokku enne kogu seeria märkimist.
- Lisage märgendeid, kui pildid vajavad eraldi käsitlemist, näiteks „mustvalge“, „portree“ või „panoraam“; hoidke märksõnad lühikesed ja järjepidevad.
- Tehke lõppvalik kavandatud kasutuse järgi: sarjas võib olla üks tugev üldvaade ja mitu erinevat detaili, mitte mitu vaevu eristuvat kaadrit.
Eraldi valik hoiab ära olukorra, kus sama motiivi mitu varianti saavad erineva töötluse ning hiljem on keeruline järjepidevat seeriat koostada. RAW-failide töötlemine on tõhusam, kui valitud kaadrite arv ja kasutusotstarve on enne määratud.
RAW-faili profiil
Kaamera profiil määrab, kuidas töötlemisprogramm RAW-andmetest nähtava esitusviisi loob. See mõjutab eeskätt algset värvitõlgendust ja toonide kontrasti, näiteks seda, kas nahatoonid paistavad soojemad või küllastunud värvid jõulisemad. RAW-fail ise jääb lähteandmeteks, kuid profiili vahetamine muudab nende põhjal arvutatud eelvaadet ja töötluse lähtepilti. Valige esmalt profiil, mis sobib võtte kavandatud ilmega, ning võrrelge sama kaadri variante enne muude muudatuste tegemist. Nii on lihtsam näha, milline erinevus tuleneb profiilist ja milline hilisemast piltide järeltöötlusest. Portreel võivad loomulikud nahatoonid olla olulisemad kui tugev kontrast, samas kui maastikukaadris võib sobida elavam värvitõlgendus. RAW-failist valmis pildini kulgevas töövoos on profiil lähtevalik, mitte valmis lõpptulemus. Lightroom, mille esmakordne väljalase ilmus 2007. aastal, darktable ja RawTherapee on näited programmidest, mis võimaldavad RAW-pilte avada ja nende esitust juhtida. Nende tööriistade nimed ei määra, milline profiil on igale kaadrile sobiv: valik sõltub valgusest, motiivist ja soovitud tulemusest.
Põhikorrektsioonid
Fotode töötlemisel kujundavad põhikorrektsioonid pildi üldise valguse, värvitasakaalu ja kompositsiooni. Alusta neutraalsetest toonidest ja säritusest, seejärel kontrolli kontrasti ning histogrammi. Muudatused on omavahel seotud: näiteks särituse korrigeerimine võib muuta nähtavaks nii varjudes kui ka heledates alades peituvaid detaile. Kui toonid on paigas, vaata üle kaadri piirid ja horisondi asend.
Valge tasakaal
Valge tasakaal määrab, kas pildi neutraalsed pinnad paistavad valged, sinakad või kollakad. Värvitemperatuuri liugur muudab kogu pilti sinisema ja jahedama või kollasema ja soojema suunas: päevavalguse orientiir on umbes 5500 K, hõõglambi oma umbes 3200 K. Kui päevavalguses tehtud foto näib kollane, vähenda temperatuuri; hõõglambi valguses sinakaks jäänud pildi puhul suurenda seda.
Tooninihke liugur korrigeerib rohelist ja magentat ehk roosakaslillat nihet, mida temperatuur üksi ei kõrvalda. Roheka varjundiga nahk või hall pind võib vajada väikest nihet magenta poole, magentasse kalduv kaader aga rohelise poole. Muuda tooninihet tagasihoidlikult, sest nahatoonides muutub värviviga kiiresti märgatavaks.
Kontrolli esmalt neutraalset pinda, näiteks halli seina või valget särki, kuid ära aja neid tingimata täiesti steriilseks: soe õhtuvalgus võibki loomulikult kollane olla. Vaata seejärel nahatoone ning võrdle neid näoga samas valguses tehtud kaadriga. Kiire kontrollreegel: kui valge pind näib värviline ja nahk ebaloomulik, korrigeeri esmalt temperatuuri, siis alles tooninihet. RAW-failide töötlemisel saab neid värviseadeid tavaliselt muuta paindlikumalt kui valmis JPEG-pildil.
Säritus, valgus- ja varjuosad
Särituse liugur muudab kogu kaadri heledust või tumedust; üks säriarv vastab valguse kahekordistamisele või poole võrra vähendamisele. Heledate alade liugur mõjutab eeskätt pildi kõige heledamaid toone, varjude liugur aga tumedaid piirkondi. Liigu järjekorras: sea esmalt üldine säritus, seejärel vähenda vajaduse korral heledaid alasid ja ava lõpuks varjusid.
Kasuta liugureid pildi tegeliku valguse järgi, mitte eesmärgiga muuta kõik toonid keskmiseks. Näiteks akna kõrval tehtud portree puhul võib nägu vajada heledamaks muutmist, samal ajal kui akna valgus jääb tahtlikult väga hele. Kui heledad detailid on säilinud, aitab heledate alade vähendamine neid nähtavale tuua; varjude tõstmine võib omakorda paljastada tumeda jope või juuste tekstuuri.
Praktiline järjestus on järgmine:
- Säritus: kohanda kogu kaadri heledust, kuni põhiobjekt tundub loomulik; alusta väikeste, umbes kolmandiku säriarvu suuruste muudatustega.
- Heledad alad: vähenda liuguri väärtust, kui taevas või valge särk kaotab tekstuuri, kuid ära muuda valgusallikaid halliks.
- Varjud: tõsta tumedate piirkondade heledust, kui seal on vajalikku detaili; liiga suur tõste muudab pildi lamedaks ja võib nähtavale tuua müra.
- Uus kontroll: vaata pärast piirkondlikke muudatusi uuesti kogu pilti, sest heledate alade ja varjude korrigeerimine mõjutab tajutavat üldsäritust.
RAW-failist saab tavaliselt taastada umbes 1–2 säriarvu jagu heledate või tumedate alade infot, JPEG-ist märksa vähem. Taastamine sõltub ka sellest, kas detail on sensoris säilinud: täielikult ülevalgustatud ala ei muutu liugurit liigutades päriselt detailseks. Rusikareegel on tõsta varje ainult nii palju, et oluline tekstuur eristuks, ja jätta valguse loomulik suund alles.
Kontrast ja histogramm
Kontrast määrab, kui suur on erinevus pildi tumedate ja heledate toonide vahel. Kontrasti suurendamine muudab varjud enamasti tumedamaks ja heledad alad heledamaks, laiendades toonivahemikku; vähendamine surub neid teineteisele lähemale ning annab pehmema ilme. Suur muudatus võib peita varjudesse tekstuuri või viia heledad detailid täielikku valgesse.
Histogrammi horisontaalteljel paiknevad toonid vasakult paremalt: vasakus servas on mustad varjud, keskel kesktoonid ja paremas servas heledad alad. Püsttelg näitab, kui palju pildi piksleid igas toonivahemikus leidub. Graafiku kuju üksi ei ütle, kas foto on õigesti säritatud; öövõtte histogramm võibki koonduda vasakule ning lumise stseeni oma paremale.
Vaata, kas graafik surutakse vastu vasakut või paremat serva. Vasakusse serva kuhjunud toonid võivad tähendada, et osa varje on mustaks lõigatud; paremas servas kuhjumine viitab võimalusele, et heledad alad on detailita valgeks muutunud. Mõnes töötlusprogrammis tähistab vilkuv hoiatus lõigatud piirkondi, kuid histogramm aitab kontrollida ka väikest ala, mida ekraanilt on raske märgata. Kontrolli võimaluse korral eraldi värvikanaleid: üks kanal võib lõikuda enne, kui üldine histogramm seda selgelt näitab.
Praktiline kontrollreegel: suurenda pilti 100% ja vaata üle kõige heledam oluline detail ning kõige tumedam tekstuur. Kui histogramm puudutab serva, kuid detail on stseenis teadlikult must või ere valgusallikas, pole see automaatselt viga; vähenda kontrasti või säritust ainult siis, kui kaduma läheb vajalik info.
Kadreerimine ja horisont
Kärpimine muudab pildi kompositsiooni, sest see eemaldab kaadri servadest osa stseenist ja suunab pilgu alles jäävale alale. Laiem või kitsam kuvasuhe mõjutab seda, kuidas objektid kaadrisse paigutuvad; näiteks 3:2 formaadist 1:1 ruuduks kärpides kaob osa külgedest. Säilita põhiobjekti ümber vajalik ruum ning väldi oluliste detailide juhuslikku lõikamist.
Horisondi sirgendamine tasakaalustab pilti eriti maastiku- ja merevaadetes. Kasuta töötlusprogrammi pööramisjoont või sirgendamise tööriista ning joonda see horisondi või muu tegelikult sirge pinnaga. Väike kalle võib olla märgatav ka siis, kui see on vaid mõni kraad; jälgi samal ajal, et sirgendamine ei lõikaks ära pildi olulist osa.
Kadreering tasub üle vaadata pärast toonikorrektsioone, sest heledamaks muutunud varjuservad või esile tulnud detailid võivad muuta kompositsiooni tasakaalu. Kontrolli, kas pilk liigub endiselt põhiobjektile ja kas servadesse ei jäänud häirivaid elemente. Kui kärpimise järel muutub kuvasuhe, veendu, et see sobib pildi kavandatud kasutusega, ilma et peaksid olulisi osi välja jätma.
Värvid ja lõpptöötlus
Värvide viimistlemisel tasub hoida sihiks usutav tulemus, mitte võimalikult ere või dramaatiline pilt. Fotode värvikorrigeerimine, teravdamine ja mürasummutus mõjutavad üksteist: näiteks tugev mürasummutus võib pehmendada tekstuuri, mida hilisem teravdamine püüab uuesti esile tuua. Seepärast hinnake muudatusi koos ning kontrollige tähtsaid detaile nii täissuuruses kui ka väiksemana. Kohalikud parandused aitavad suunata pilku, kuid nende piirid ei tohiks jääda nähtavaks. Järgnevad võtted sobivad piltide järeltöötluseks eri tööriistades, sest lähtuvad pildi omadustest, mitte konkreetsest programmist.
Küllastus ja loomulikkus
Küllastus suurendab värvide intensiivsust üldiselt: kui liugurit palju tõsta, muutuvad erksamaks nii vaoshoitud toonid kui ka juba tugevad punased, rohelised ja sinised. Elavuse ehk vibrance’i juhtimine töötab valikulisemalt. See suurendab madala küllastusega värvide küllastust rohkem kui juba küllastunud värvide oma, mistõttu võib tulemus jääda ühtlasem, eriti nahatoonide ja erksate rõivaesemete koosmõjus. Mõlemad seaded võivad siiski üle pingutatuna kaotada pildilt toonide eristumise.
HSL-juhtimine võimaldab muuta üksikuid värvirühmi eraldi: toon nihutab värvi näiteks kollasest oranžima suunas, küllastus muudab selle intensiivsust ja heledus mõjutab selle heledust. Kui roheline taust tõmbab liiga palju tähelepanu, saab vähendada rohelise küllastust või muuta selle tooni; kogu pildi küllastuse vähendamine muudaks samal ajal ka teised värvid. Väikeste sammudega muudatused, näiteks mõni protsendipunkt liuguril, aitavad mõju kontrollida.
Loomulikkust hinnake võrdluses algse pildiga ja vaadake üle nahk, taevas ning ühtlased pinnad. Nahk ei peaks muutuma oranžiks ega lillakaks, sinine taevas ei tohiks kaotada heledaid varjundeid ning lehed võiksid säilitada eri rohelisi toone. Kui värvid tunduvad ekraanil erksad, kuid objektide värv ei meenuta enam tegelikkust, vähendage esmalt kõige tugevamat värvirühma. Nii jäävad fotode värvide täiustamine ja pildi usutavus tasakaalu.
Teravdamine
Teravdamine suurendab heledate ja tumedate servade kontrasti, mistõttu näivad piirjooned selgemad. See ei taasta kaduma läinud infot ega paranda fookusest väljas olevat objekti, vaid rõhutab olemasolevaid üleminekuid. Liiga tugev mõju tekitab servade ümber heledad või tumedad kontuurid ning muudab peened detailid karedaks. Kontrollige seetõttu näiteks juukseid, oksaraage ja peene mustriga kangast 100% suurendusega.
Kogus määrab teravdamise üldise tugevuse. Alustage tagasihoidlikust väärtusest ja suurendage seda seni, kuni olulised servad eristuvad, ilma et need hakkaksid ümbrusest välja lõikuma. Raadius määrab, kui laia servatsooni muudatus mõjutab: väiksem raadius sobib peenetele detailidele, suurem rõhutab laiemaid piirjooni ja võib anda pildile kunstliku ilme. Kõrge eraldusvõimega fotol võib lähtepunktina proovida umbes 0,5–1,2 piksli raadiust, kuid sobiv väärtus oleneb pildist ja väljundist.
Detaili juhtimine mõjutab, kui palju peeneid tekstuure teravdamisse kaasatakse. Suurema detaili rõhutamisega võivad esile tulla ka naha poorid ja pildimüra, mistõttu ei sobi sama seadistus tingimata portreele ja arhitektuurifotole. Tehke teravdamine üldjuhul viimase töötlusetapina: selle tugevus sõltub pildi väljundmõõdust ning väiksemaks vähendatud pilt vajab teistsugust käsitlust kui täissuuruses fail. Hinnake tulemust kavandatud mõõdus, mitte ainult suurendatud vaates.
Mürasummutus
Heledusmüra paistab enamasti teralise või laigulise heledusmuutusena, eriti varjudes ja ühetoonilistel pindadel. Värvimüra avaldub seevastu väikeste juhuslike värvilaikudena, näiteks punaste või roheliste täppidena varjulises taevas. Need vead võivad olla fotol korraga, kuid nende vähendamise juhtimine on sageli eraldi. Värvimüra tagasihoidlik summutamine eemaldab värvilaike; heleduse müra tugevam vähendamine võib pehmendada ka päris tekstuuri.
Valige mürasummutus tasemel, mis muudab häiriva müra vähem märgatavaks, kuid jätab alles olulise detaili. Kui naha tekstuur, juuksekarvad, rohu struktuur või peen arhitektuur hakkab sulama ühtlaseks pinnaks, on vähendus liiga tugev. Müra vähendamine fotodel ja teravdamine vajavad tasakaalu: teravdamine võib esile tuua müra, samal ajal kui liigne mürasummutus jätab teravdamisele vähe loomulikku detaili. Võrrelge neid muudatusi järjest, mitte eraldi lõpphinnanguna.
Vaadake pilti nii 100% suurendusega kui ka kavandatud kasutusmõõdus. Täissuuruses nähtav peen müra võib väikesel ekraanipildil või mõõdukas väljatrükis olla vaevumärgatav, samas kui vahajas tekstuur jääb silma ka vähendatud kujul. Kui näod ja olulised objektid vajavad rohkem tekstuuri kui taust, kasutage kohalikku juhtimist või maski, mitte kogu pildi ühesugust tugevat summutamist. Valige seade, mis säilitab äratuntavad pinnad, isegi kui varjudesse jääb veidi loomulikku teralisust.
Kohalikud korrektsioonid
Kohalikud korrektsioonid muudavad valitud ala, mitte kogu kaadrit. Pintsliga saab teha väikese täpse tööpiirkonna, näiteks heledamaks muuta nägu või vähendada ereda eseme mõju; mask määrab, millistele pikslitele muudatus rakendub. Suurema ala, nagu taeva või esiplaani, jaoks sobib lai mask, mida saab objekti servade järgi täpsustada. Maski pehme serv aitab üleminekut hajutada, kuid liiga lai hajutus võib muuta paranduse mõju ümbritseval alal märgatavaks.
Valikulise särituse korrigeerimisega saab avada varju jääva objekti või vähendada heleda piirkonna domineerimist, ilma et ülejäänud kaader sama palju muutuks. Kohalik värvimuudatus sobib näiteks ühe tugeva värvilaigu vaoshoidmiseks, kontrastimuutus aga detaili esiletõstmiseks konkreetses pinnas. Tehke korraga üks muudatus ja lülitage mask vajaduse korral sisse-välja, et näha selle tegelikku mõju. Kontrollige tööpiirkonna piire suurendusega: halo taeva ja mäe serval, hele kontuur juuste ümber või järsk laik seinal viitab maski ebatäpsele üleminekule.
Hoidke maski mõju objekti kuju ja valgusega kooskõlas. Näiteks näo heledamaks muutmine ei tohiks kaotada nina või lõua loomulikku varju ning taeva tumendamine ei tohiks jätta puuokste ümber heledaid servi. Pintsliga töötades kasutage mitut kerget tõmmet, mitte üht järsku tugevat parandust; nii on lihtsam mõju piiritleda ja vajaduse korral vähendada. Retušeerimine muutub ülemääraseks siis, kui naha, juuste või materjali tekstuur kaob, objekti servad näivad väljalõigatuna või valgus ei sobi enam ümbritsevaga. Loomulikkus ja detailide säilimine on praktilised kontrollpunktid: kui muudatus tõmbab tähelepanu iseendale, vähendage selle tugevust või kitsendage maski.
Eksport
Ekspordis määratakse, kuidas valmis pilt ekraanil või paberil kuvatakse, kui palju ruumi fail võtab ja milliseid värve see säilitab. Sobivad seaded sõltuvad sihtkohast: veebifail peab laadima kiiresti, trükifail aga vastama konkreetsele mõõdule ja värvitöötluse nõuetele. Veebis on tavapärane valik sRGB ning JPEG-kvaliteet vahemikus 80–90. Trükimõõt tuleb siduda pildi pikslite arvuga, mitte üksnes faili eraldusvõime väljaga. Enne salvestamist tasub kontrollida, et failivorming, värviprofiil ja teravdamine sobiksid sama kasutusotstarbega.
Veebi jaoks
Veebis kasuta sRGB värviruumi, sest see on levinud ekraanide ja brauserite lähtepunkt. Kui pilt salvestatakse teises värviruumis, võivad toonid eri seadmetes muutuda või näida tuhmimad. Ekspordis lülita sisse värviprofiili manustamine, kui tarkvara seda pakub, et värviteave liiguks failiga kaasa.
Vali pikslimõõt selle järgi, kui suurelt pilti lehel kuvatakse. Näiteks 800 CSS-piksli laiune pilt võib kõrge pikslitihedusega ekraanil teravama tulemuse jaoks vajada umbes 1600 pikslit tegelikku laiust; väikese ikooni jaoks pole nii suurt faili vaja. Ära suurenda väikest originaali lihtsalt ekspordi käigus, sest juurde arvutatud pikslid ei lisa päris detaile. Kasuta eri kuvamõõtude jaoks vajaduse korral eraldi suurusi.
Fotode jaoks sobib JPEG, mille kvaliteedisäte 80–90 annab tavaliselt hea tasakaalu failimahu ja nähtava detailsuse vahel. Väiksem väärtus võib tekitada peente servade ümber pakkimisjälgi, suurem aga kasvatada mahtu, ilma et ekraanil muutus märgatav oleks. Kvaliteediskaala pole eri programmides täpselt sama, seega kontrolli faili tegelikku välimust ja suurust. Väljundteravdamine kompenseerib vähesel määral mõõdu muutmisel pehmenevaid servi; vali ekraanile mõõdukas teravdamine lõplikus pikslisuuruses, mitte enne vähendamist.
Printi jaoks
Prinditava pildi füüsiline mõõt sõltub pikslite arvust ja valitud eraldusvõimest: mida suurem väljatrükk sama pikslite arvu juures, seda vähem piksleid jääb tolli kohta. 300 dpi on kvaliteetse tavaprindi levinud orientiir, mitte iga printeri või vaatamiskauguse jäik nõue. Näiteks 3000 pikslit lai fail annab 300 dpi juures 10 tolli ehk 25,4 cm laiuse kujutise. Suure plakati puhul võib piisata väiksemast dpi väärtusest, sest seda vaadatakse tavaliselt kaugemalt.
Kontrolli enne eksporti, kas pilditöötlusprogramm muudab ainult eraldusvõime teavet või muudab ka pikslite arvu ehk teeb ümberarvutuse. Pikslite lisamine ei taasta kadunud detaile; väiksemaks skaleerimine võib aga anda sobiva faili täpse trükimõõdu jaoks. Kui trükikoda määrab mõõdu ja eraldusvõime, lähtu neist ning vaata üle ka faili lõplikud mõõtmed.
Värviruumiks sobib Adobe RGB siis, kui trükikoda seda toetab ja töövoog profiili õigesti käsitleb. Konkreetse labori värviprofiil aitab ennustada selle seadmete ja paberi värviedastust, kuid kasuta seda ainult labori juhiste järgi. Ära teisenda profiili oletuse põhjal. Väljundteravdamise tugevus vali lõpliku trükisuuruse järgi: väiksem väljatrükk võib vajada tugevamat teravdamist kui suur pilt, mida vaadatakse kaugemalt. Hinda tulemust võimaluse korral tegelikus mõõdus, sest ekraanil suurendatud vaade ei näita täpselt paberil tajutavat teravust.
Failivormingud ja värviruum
Failivorming mõjutab pakkimist, läbipaistvust ja ühilduvust, seega vali see faili kasutuse järgi. JPEG sobib enamiku fotode jagamiseks, PNG läbipaistva taustaga graafikale ning TIFF suure kvaliteediga trükifailidele või edasiseks töötluseks. WebP võimaldab veebis kasutada nii kadudega kui ka kadudeta pakkimist ja läbipaistvust. Faili tegelik suurus sõltub pildi sisust, mõõtmetest ja pakkimisseadetest.
| Vorming | Pakkimine ja värvisügavus | Läbipaistvus | Failisuurus | Tavapärane kasutus |
|---|---|---|---|---|
| JPEG | Kadudega pakkimine; tavaliselt 8 bitti kanali kohta | Ei toeta alfakanalit | Fotode puhul sageli väike, kuid sõltub kvaliteedisättest | Fotod veebis ja jagamiseks |
| PNG | Kadudeta pakkimine; levinud 8- või 16-bitine kanal | Toetab alfakanalit | Fotodel sageli JPEG-ist suurem; graafikal võib olla tõhus | Läbipaistva taustaga graafika ja ekraanipildid |
| TIFF | Toetab kadudeta pakkimist või pakkimata salvestust; värvisügavus sõltub seadetest | Võib toetada läbipaistvust | Üldjuhul suur, eriti pakkimata faili korral | Trükifailid ja kvaliteetse töötluse vahefailid |
| WebP | Kadudega või kadudeta pakkimine; 8 bitti kanali kohta | Toetab alfakanalit | Võib pakkuda JPEG-ist või PNG-st väiksemat veebifaili, kuid tulemus sõltub pildist | Veebipildid, sh läbipaistva taustaga graafika |
Veebis kasuta sRGB-d, et värvid oleksid eri brauserites ja ekraanidel võimalikult järjepidevad. Printimisel vali Adobe RGB või trükilabori profiil vastavalt sellele, mida töötlusprogramm ja labor toetavad. Profiil peab eksporditud failiga õigesti kaasa minema või olema teisendatud labori nõutud vormingusse; vale profiil võib muuta värvide esitust.